KOORKÜLA KOOPAD

Koorküla koopad asuvad Õhne ürgoru ühe vasakpoolse lisaoru nõlvas Koorküla pargi vastas. Nad hõlmavad umbes veerand hektari suuruse ala. Koobas on uuristunud burtnieki lademe liivakivisse. Koobastiku asukohta tähistavad maapinnal korrapäratu piirjoonega lehtrid, mille põhjas esineb väikesi maaaluste käikude avasid. Suurim ava asub ürgoru nõlvas. Pugenud sellest läbi, jõuame kuni 1,5 meetri laiusesse ja 1,3 meetri kõrgusesse veidi kallakusse käiku. Käik viib väikesse koopasse, kust edasi hargneb mitu käiku, enamus kinnivarisenud. 
 

HELME KOOPAD 

Helme koopad (rahvasuus tuntud “põrguhaua” nime all) paiknevad Helme lossivaremetest põhja poole jätkuva seljandiku kõrgel ja kitsal nõlval. Koobastik on arvatavasti inimkäte poolt loodud pelgupaigaks sõdade ajal. Käigud on uuristatud valgesse keskdevoni burtnieki lademe liivakivisse. Paari viimase aastakümne jooksul on Helme koobastik tublisti  varisenud ja koosneb praegu ühest suuremast ruumist ning sellest hargnevatest käikudest. 
Varasematel aegadel koosnes Helme koobastik aga seitsmest üksteisega käikude kaudu ühendatud ruumist, millest mõni oli kuni kolm meetrit kõrge. Suurim koobastest oli “Vanakurja vats”, mis tõenäoliselt oligi koobastiku keskne osa, kust hargnesid käigud kaheksas suunas, mis on nüüd kõik kinni vajunud, kuid kust umbes pool sajandit tagasi saanud minna mitusada meetrit eemale maantee alla. Muistendi järgi läinud üks käik koguni Viljandisse, teine Pokardisse ja kolmas Helme kiriku juurde. 
Enne viimast sõda oli koobastel 2 sissekäiku, mis viisid suurematesse ruumidesse nn. saalidesse. Ruumid olid omavahel käikudega ühendatud. 

LEGENDID HELME KOOBASTE KOHTA. 

VANAKURJA VATS 

Kui sakslased vallutasid Helme lossivaremete kohal asetsenud eestlaste linnuse, ei leidnud nad kedagi eest. Eestlased olid lahkunud koobaste kaudu, millistest sakslased veel palju aega hiljemgi midagi ei teadnud. Eestlased aga käisid oma hiies endiselt palvetamas ja ohvreid toomas. 
Lõpuks said rüütlid eestlaste hiieskäimisest siiski teada ning üks, oma julmuse poolest tuntud rüütel, sõitis eestlaste sekka ratsu seljas, pilkas ja narris neid ning hakkas rahvast piitsaga laiali ajama. Siis palus eestlaste tark Taarat, et maa neelaks selle rüütli. Maa avaneski  ja rüütel vajus koos hobusega maa alla. Koht, kus rüütel maa alla vajus on veel praegugi näha. See asub koobaste sissevarisenud osas. Rüütli sissevarisemisest tekkinud avaus hiljem laienes järjest, kuni omandas ilma laeta saali kuju. Nii räägib rahvasuu 
/Olga Parts 1957/ 

KÄIK OTSE VANAKURJA JUURDE 

Vanakurja vatsa sissekäigust esimene käik paremale viinud sinna, kus Vanakuri elab - põrgusse. Kui inimesed sellesse urgu läinud, siis eesmineja ei olevat enam kunagi tagasi tulnud. Korra proovinud leeripoisid seda käiku mööda põrgus ära käia. Seotud siis kõige esimene poiss järgmise käe külge. Nõnda nad siis läinud. 
Kui enam edasi minna ei olnud võimalik, pööratud tagasi. Kui välja jõutud, olnud esimene poiss kadunud, ainult rihm olnud järgmise poisi käe küljes. 
Sellest ajast peale ei julge enam keegi seda käiku mööda kaugele minna 
/“Uus Elu” 1957/ 
 

VILJANDI KÄIK 

Rahvasuu räägib sellest käigust nii: 
Vanakurja vatsast hargnevad mitmele poole maa-alused käigud. Nüüd on kõik kinni varisenud. Üks käik olevat läinud Viljandisse, teine Pokardisse. Viljandi käigu kindlakstegemiseks pandud hanele kell kaela ja lastud käiku mööda minema. Hani paterdanud maa-all; till-tall, till-tall ja inimene kõndinud kellahelina järgi maa peal. Üheaegselt jõudnud nad Viljandisse. 
/“Uus Elu” 1957/