KOORKÜLA KOOPAD
Koorküla koopad asuvad Õhne ürgoru ühe
vasakpoolse lisaoru nõlvas Koorküla pargi vastas. Nad hõlmavad
umbes veerand hektari suuruse ala. Koobas on uuristunud burtnieki lademe
liivakivisse. Koobastiku asukohta tähistavad maapinnal korrapäratu
piirjoonega lehtrid, mille põhjas esineb väikesi maaaluste
käikude avasid. Suurim ava asub ürgoru nõlvas. Pugenud
sellest läbi, jõuame kuni 1,5 meetri laiusesse ja 1,3 meetri
kõrgusesse veidi kallakusse käiku. Käik viib väikesse
koopasse, kust edasi hargneb mitu käiku, enamus kinnivarisenud.
HELME KOOPAD
Helme
koopad (rahvasuus tuntud “põrguhaua” nime all) paiknevad Helme
lossivaremetest põhja poole jätkuva seljandiku kõrgel
ja kitsal nõlval. Koobastik on arvatavasti inimkäte poolt
loodud pelgupaigaks sõdade ajal. Käigud on uuristatud valgesse
keskdevoni burtnieki lademe liivakivisse. Paari viimase aastakümne
jooksul on Helme koobastik tublisti varisenud ja koosneb praegu
ühest suuremast ruumist ning sellest hargnevatest käikudest.
Varasematel aegadel koosnes Helme koobastik aga seitsmest üksteisega
käikude kaudu ühendatud ruumist, millest mõni oli kuni
kolm meetrit kõrge. Suurim koobastest oli “Vanakurja vats”, mis
tõenäoliselt oligi koobastiku keskne osa, kust hargnesid käigud
kaheksas suunas, mis on nüüd kõik kinni vajunud, kuid
kust umbes pool sajandit tagasi saanud minna mitusada meetrit eemale maantee
alla. Muistendi järgi läinud üks käik koguni Viljandisse,
teine Pokardisse ja kolmas Helme kiriku juurde.
Enne viimast sõda oli koobastel 2 sissekäiku, mis viisid suurematesse
ruumidesse nn. saalidesse. Ruumid olid omavahel käikudega ühendatud.
LEGENDID HELME KOOBASTE KOHTA.
VANAKURJA VATS
Kui sakslased vallutasid Helme lossivaremete kohal asetsenud
eestlaste linnuse, ei leidnud nad kedagi eest. Eestlased olid lahkunud
koobaste kaudu, millistest sakslased veel palju aega hiljemgi midagi ei
teadnud. Eestlased aga käisid oma hiies endiselt palvetamas ja ohvreid
toomas.
Lõpuks said rüütlid eestlaste hiieskäimisest siiski
teada ning üks, oma julmuse poolest tuntud rüütel, sõitis
eestlaste sekka ratsu seljas, pilkas ja narris neid ning hakkas rahvast
piitsaga laiali ajama. Siis palus eestlaste tark Taarat, et maa neelaks
selle rüütli. Maa avaneski ja rüütel vajus koos
hobusega maa alla. Koht, kus rüütel maa alla vajus on veel praegugi
näha. See asub koobaste sissevarisenud osas. Rüütli sissevarisemisest
tekkinud avaus hiljem laienes järjest, kuni omandas ilma laeta saali
kuju. Nii räägib rahvasuu
/Olga Parts 1957/
KÄIK OTSE VANAKURJA JUURDE
Vanakurja vatsa sissekäigust esimene käik paremale
viinud sinna, kus Vanakuri elab - põrgusse. Kui inimesed sellesse
urgu läinud, siis eesmineja ei olevat enam kunagi tagasi tulnud.
Korra proovinud leeripoisid seda käiku mööda põrgus
ära käia. Seotud siis kõige esimene poiss järgmise
käe külge. Nõnda nad siis läinud.
Kui enam edasi minna ei olnud võimalik, pööratud tagasi.
Kui välja jõutud, olnud esimene poiss kadunud, ainult rihm
olnud järgmise poisi käe küljes.
Sellest ajast peale ei julge enam keegi seda käiku mööda
kaugele minna
/“Uus Elu” 1957/
VILJANDI KÄIK
Rahvasuu räägib sellest käigust nii:
Vanakurja vatsast hargnevad mitmele poole maa-alused käigud. Nüüd
on kõik kinni varisenud. Üks käik olevat läinud
Viljandisse, teine Pokardisse. Viljandi käigu kindlakstegemiseks
pandud hanele kell kaela ja lastud käiku mööda minema.
Hani paterdanud maa-all; till-tall, till-tall ja inimene kõndinud
kellahelina järgi maa peal. Üheaegselt jõudnud nad Viljandisse.
/“Uus Elu” 1957/
|