Holdre on Taagepera tütar, viimasest küll mitu korda pisem, kantud ometi samast hingusest. Sarnasust on enamgi kui esimesel pilgul paistab. Mõlema maja ilmet kujundavad kaks keskaegse bürgeri elamu arhitektuurist laenatud kõrget viilu. Ei jää kahtlustki. Vähemalt arhitekti valikul on sugulastest omanikud leidnud ühise keele. Nii nagu Taageperas, kohtame ka Holdre arhtektuuris ennekõike Soome rahvusromantika igipõlist jõudu ja Skandinaavia saagade ülevust. Sinendavad graniidirahnud sokli müüris. Katuseharju kroonivad sihvakad korstnad. Ja siiski näib Holdre noorem. Võrreldes Taageperaga, mis sünge ja raske, heiastub Holdres enam rõõmu ja juugendit. Palju enam leiab siit lapseea siirast usku ja elevust.  Pikka aega oli Holdre mõis Lõuna-Eesti piirimail üks Helme kihelkonna väiksemaid. Suuremad ehitustööd algasid alles 1909.aastal, kui selle koha ostis Woldemar Dimitri von Ditmar. Ilmselt tegi ta seda Taagepera mõisa omaniku Hugo von Styki soovitusel. Arhitekt Otto Wildau, kelle töökoht oli Riias ja kes oli projekteerinud von Stryki hoone Taageperas (1907-1912) tundub olevat ka projekteerinud Holdre mõisa hoone. Nii Taageprea kui Holdre mõisad said rahvus-romantilise suuna art nouveau eredaks näiteks. Olles mõjutatud Soome tolleaegsest arhitektuurist. Nõukogude ajal kasutati Holdre mõisahoonet pioneerilaagrina. Viimastel aastatel on hoone olnud tühi.

Tagasi